Nädal II - ARPAnetist Facebookiniː Interneti kujunemislugu

Interface Message Processor (IMP) 

Interface Message Processor on spetsialiseeritud mini-arvuti, mis oli ARPANET-i põhiliseks komponendiks. IMP on tänapäeva ruuteri eelkäija ja omab ruuteriga sarnast funktsionaalsust.

Esimene IMP

1967a arutasid ARPA peauurijad koos oma ala spetsialistidega võimalust, kuidas saaks omavahel ühendada erinevates kohtades paiknevaid arvuteid. Ideed olid erinevad, nende seas ka selline: "paigutada" mini-arvuti (IMP) arvuti-hostide ja võrgu vahele (mitte ei ühenda kõiki arvuteid omavahel otse); kirjutada selles võrgus olevate arvutide (hostid) jaoks spetsifikatsiooni (ehitada liidese) IMP'ga ühenduse loomiseks, mis tähendas üks liides iga arvuti jaoks. (Kui arvutid oleksid üksteisega otseses ühenduses, oleks vaja ehitada nii mitu liidest, kui mitmes OS'sis võrgus olevad arvutid opereerivad). Ühenduse protsess näeks sellisena: host-arvuti loob ühenduse IMP'ga ja saadab sellele teade, seejärel IMP edastab teade edasi teisele hostile (idee autor Wesley Clark). 

Esimese IMP esipaneel

 Leping sellise seade välja töötamiseks  ja ehitamiseks sõlmiti 1968a uuringu ja konsultatsiooni  firmaga Bolt Baranek and Newman (BBN). Aasta hiljem  esimene seade oli valmis. Selle nimeks pandi Interface  Message Processor ehk IMP. Esimesed katsetused tehti 4  arvutiga ja need olid edukad. Tegelikult tegemist oli routerite  esimese põlvkonnaga.

IMP tarkvara oli kirjutatud valdavalt PDP-1 arvutil (Programmed Data Processor-1). Oli loodud IMP kood, mis koosnes 6000-st sõnast. Kood oli kirjutatud, kasutades assemblerit. Esimene IMP oli ainult nö „sõnumikandja“, mis salvestas ja edastas infot. 

BBN kirjutas spetsifikatsiooni "BBN Report 1822", mis kirjeldas, kuidas võrgu sõlmpunkt (host) saab luua ühenduse IMP’ga. IMP tarkvara ja APRA võrgu kommunikatsiooni protokol oli kirjeldatud RFC1-s, millest sai alguse RFC dokumentide sari (Request for Comments). 

Andmete edastamiseks moodustas üks võrgusõlm (host) sõnumi, mis sisaldas võrgu teise hosti numbrilist aadressi (sarnane interneti IP-aadressiga) ja andmevälja ning edastas selle IMP-le. IMP saatis sõnumi edasi sihtkohta e sellele arvutile, mille aadress tuli koos sõnumiga. Sõnumi maht võis olla kuni 8159 Bit, kuid esimesed 96Bit olid reserveeritud päise jaoks. Kiirus 56 Kbit/sek. Kui sõnumi ei õnnestunud sihtkohta tarnida, siis saatis IMP „saatjale“ veateate, mis näitas, et saatmine ebaõnnestus.

IMP oli kasutusel kuni 1989aastani kui ARPANET lõpetas tegevuse.

Viide:

https://www.techopedia.com/definition/7692/interface-message-processor-imp

https://www.livinginternet.com/i/ii_imp.htm

https://www.livinginternet.com/i/ii_imp_walden.htm

http://computer.howstuffworks.com/arpanet.htm/printable

https://en.wikipedia.org/wiki/Interface_Message_Processor

Post Office Protocol - POP, POP2, POP3

Esimesed e-kirjad, sellisena nagu me neid tänapäeval teame, tekkisid 1970-te keskel. Algul kirjade edastamine ja vastuvõtmine oli võimalik ainult siis, kui mõlemad nii saatja kui saaja olid samaaegselt online režiimis ehk ühenduses. Hiljem arenes võimalus kirjade salvestamiseks e-posti serveritel. Neid oli võimalik saada kätte luues e-posti serveriga TCP/IP-ühenduse.
Kuigi arvuteid, millel oli TCP/IP ühendus oli vähe, tekkis arendajatel juba siis arusaam, et kirjade allalaadimine serveritest kasutaja arvutisse toob kaasa oma eeliseid. Eesmärk oli püstitatud ja see leidis lahenduse 1984 aastal standardi RFC 918 näol (https://www.rfc-editor.org/info/rfc918) Tegemist oli Post Office Protocol'i ehk POP' ehk Postkontoriprotokolli esimese versiooniga. Põhirõhk tehti lihtsusele, standard oli ainult 5 lehekülge pikk ja üliprimitiivne. Kirjadele ligipääsemiseks piisas kasutajatunnusest ja paroolist. Seejärel kasutaja laadis kogu mailiboxi sisu enda arvutisse ja kirjad serveril kustusid.
Vähem kui poole aasta pärast kirjutati juba uus standard POP2 (https://tools.ietf.org/html/rfc937), mis asendas esimese protokolli. See oli natukene laiem ja sisaldas rohkem käske ja vastuseid. Näiteks terve postkasti sisu allaladimise asemel POP2-ga oli võimalik lugeda ainult kindlaid kirju.
POP ja POP2 ei leidnud laia kasutust, kuna tol ajal väga vähestel oli internet ja seoses sellega ka vajadus offline e-posti kirjeldatava protokolli järele oli väga väike.
1988aastal sai valmis POP3, mis leidis juba laia kasutuse. Kuigi sellele protokollile kirjutati juurde mitmeid täiendusi, protokoll ise ei ole sellest ajast palju muutunud. See kasutab TCP/IP-ühenduse ja porti nr 110. Kirjade tuvastamiseks, kui neid just serveri pealt ei kustutata, koostatakse unikalsete identifikaatorite abil nimekirja UIDL. Igale kirjale omistatakse oma tunnuskood, ning serveriga ühendamisel võrreldakse serveril ja arvutis olevaid nimekirju nende tunnuskoodide järgi. Arvutisse laetakse ainult neid kirju, mida arvuti nimekirjas ei olnud.
Protokolli arendajad  jäid lihtsuse põhimõttele truud ning POP3 on endiselt lihtne kasutamises ja võimaldab kiiresti ja effektiivselt luua ühenduse e-posti serveriga ja viia kirjad üle oma arvutisse.
Kogu "seanss" toimub kolmes etapis:
1. Kasutaja identifitseerimine - kasutajanime ja parooli abil
2. Operatsioon ise - kasutaja saab info oma postikasti kohta, laadib kirjad oma arvutisse
3. Postkasti uuendamine - valitud kirjad kustuvad serveri pealt ja sellega seanss lõpeb.

Üheks alternatiiviks POP3 protokollile on IMAP protokoll, mis on palju keerulisem, aga millel on ka palju rohkem võimalusi, nt see võimaldab jälgida kirja staatuseid: kas loetud, lugemata, vastatud ja/või kustutatud. Üks põhilistest erinevustest POP3-st on see, et IMAP'i puhul kirjad ei kustu serverlt, vaid kasutaja arvutisse laetakse alla kirja koopia ja originaal jääb serverile.
Vaatamata sellele POP3 jääb tänani populaarseks just oma lihtsuse tõttu.


Viide:
http://www.tcpipguide.com/free/t_POPOverviewHistoryVersionsandStandards.htm
https://ru.wikipedia.org/wiki/POP3
https://en.wikipedia.org/wiki/Post_Office_Protocol