Nädal XIV - Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

IT-turvariskidest - petukirjad

Tükkaega mõtlesin, millest kirjutada ning otsus valmis täna hommikul, kui tööle jõudes tegin oma postikasti lahti, kust mulle otsa vaatas selline kiri: "Tere, kas meie arvel on 46,32 eurot? Kas me saame täna ülekande teha?" Kirja lõpus seisis ilusti meie firma tegevjuhi nimi.

Kuna see ei olnud esimene taoline kiri, mida mina sain, siis loomulikult ei vastanud ma sellele midagi ning lihtsalt kustutasin.

Sellised kirjad hakkasid meie firmasse laekuma (peamiselt raamatupidamisse) ca pool aastat tagasi. Alguses olid need kirjutatud inglise keeles, aga kuna ettevõte juht on eestlane, siis oli kohe selge, et tegu oli petukirjaga. Lisaks sellele saatja aadress oli tundmatu.
Hiljem hakkasid juba tulema sellised, kus pool teksti oli kirjutatud inglise ning teine pool vigases eesti keeles, mis oli isegi naljakas - kas need pätid, kes sellisi kirju laiali saatsid, tõesti arvasid, et nendele vastatakse? Mida rohkem aega edasi läks, seda "kvaliteetsemaks" need kirjad muutusid. Selles mõttes "õnnestus" oma silmaga petturite arengut jälgida. Kui alguses peale kirjapilti oli petust võimalik tuvastada ka saatja aadressi järgi, siis viimased kirjad, mis mailbox'i jõudsid, olid juba saadetud tegevjuhi õige maili aadressi alt, kirjad nägid välja vägagi tõepärased.

Ei tea, kas tehnoloogiliselt on võimalik sellele probleemile lahendust leida või mitte, aga meie IT kootööpartner ei saanud sellega midagi teha - aeg-ajalt selline korrespondents ikkagi jõuab meie postkasti.

Jäävad koolitus ja reeglid. Loomulikult kõik kontori töötajad on sellistest kirjadest hoiatatud. Kuid peamine riskigrupp on raamatupidajad, kes peavad olema eriti tähelepanelikud. Reegleid on kaks: mitte vastata ja teavitada IT koostööpartnerit, kui selline kiri laekub (kuigi sellest kasu ei ole), mida meie ka järgime.

Nädal XIII - Teistmoodi IT

Griffin Mouthstick Stylus

Griffin Mouthstick Stylus oli maailmas esimene stylus (pliiats), mis võimaldas puuetega inimestel, täpsemalt nendel inimestel, kes ei saa oma käsi kasutada, kasutada puuteekraaniga elektroonseadmeid nagu tahvelarvuteid ja puutetundliku ekraaniga telefone.






Välimuselt seade meenutab snorgeldamistoru. Pliiats on u 30 cm pikk ning sellel on vahetatav pehme silikooniga huulik. Pliiatsi kasutatakse hoides seda suus. Seda saab liigutada mööda ekraani sujuvalt ja pehmelt, nii et inimese kaelalihased üle ei pinguta.
Styluse saab kasutada ka tavalise klaviatuuriga.

Kõndimiskepp The Aid (Fujitsu)

The Aid on midagi enamat kui lihtsalt kõndimiskepp, mis on mõeldud eakate ja haigete inimeste toetuseks. See on multifunktsionaalne seade 3G ja WIFI liidese ning GPS mooduliga. Need on  vajalikud selleks, et inimene saaks orienteeruda ruumis ja kõndides mööda tänavaid linnas.
Kõndimiskepi komplekti kuuluvad kõrvaklappid, mille kaudu selle kasutajale saadetakse juhiseid, mis suunas tuleb liikuda. Näiteks, kui inimene pöörab vales suunas, seade hakkab kergesti vibreerima, äratades tähelepanu ja selle ekraanile ilmub nool, mis näitab suuna, kuhu tuleb liikuda. Samal ajal kõrvaklappides inimene kuuleb ka juhise.

Kõndimiskepp samuti jälgib selle kasutaja pulssi sagedust, temperatuuri ja rõhku ning kuvab neid väikesel ekraanil. Seade on võimalik seadistada ka niiviisi, et neid samu tervise andmeid edastatakse online režiimis kas arstile või näiteks sugulastele.

Kõndimiskepil on olemas häirenupp - sellele vajutades saadetakse häiresignaal otse kiirabi keskusesse koos inimese asukoha andmetega.

Nädal XII - Usability - kasutuslihtsus ja -meeldivus

Allpool toon paar näidet, millega olen ise kokku puutunud.

Üheks heaks näiteks pean Swed'i internetipanka. Seda just teiste pankade interneti keskkondadega võrreldes.

• õpitavus - veebilehekülg on kolmes keeles EST, ENG ja RUS - saab valida sobivama, tõlge on korrektne. Loogiline kujundus. Saab ilma vaevata leida vajalike asju.
• navigeerimine - menüü on lihtne ja arusaadav, jagatud gruppidesse. Grupi pealkirja järgi saab kohe aru, mis tegevused on selle alla koondatud.
• tõhusus - on olemas võimalus enda oma kiirmenüü koostamiseks, kuhu saab valida kõige tihedamini kasutatavaid operatsioone. Konto väljavõtteid saab igatpidi filtreerida. Andmete salvestamine erinevates formaatides pdf, csv, xls, bdoc. Üldise info leidmiseks (nt. laenu, krediitkaartide, kindlustuse tingimusi, juhendid lepingute sõlmimiseks jms) ei kulu palju aega - see on samuti koondatud vastavate menüü punktide alla. Töö tegemine on väga kiire.
• meeldejäävus - ise kasutan nii eraisikuna kui tööalaselt, tundub kõik loogiline ja arusaadav ning tänu sellele jääb ka kiiresti meelde. Minu hinnangu järgi on see lihtne ka vanemate inimeste jaoks - õpetasin oma vanematele (vanus üle 65a) ja nemad saavad ilusti hakkama. 
• vead - nendest ei ole keegi kindlustatud, kuid iga tähtsa sammu korral (nt ülekande või lepingu allkirjastamine) küsitakse kinnitust, kas oled ikka kindel, et soovid valitud operatsiooni sooritada. Kui ülekande on valesti tehtud, siis saab kohe pangale teade saata ja paluda tehtud tehingu tühistada (kuid kuna rahad liiguvad pangade vahel kiiresti, siis on oht, et seda ei õnnestu teha, eriti riigisiseste ülekannete puhul)
• rahulolu - isiklikult olen vägagi rahul, internetipangana eelistan just Swedbank' a.

Negatiivseks näiteks tooksin mina Eesti riigi infoportaal eesti.ee

• õpitavus - esimene ja teine ka kolmas kord.... ei olnud väga lihtsad. Näiteks elukoha vahetuse registreerimine osutus keeruliseks, erinevates kohtades küsiti ühte ja samu andmeid, kohati ei olnud arusaadav, mida tahetakse. Ettevõte poolt haiguslehtede ja taotlusi sotskindlustusametile täitmine on esiteks keeruline üles leida, teiseks ei ole selget juhendit kuidas täita, mis tekitab segadust esmakordsel kasutamisel.
• navigeerimine - raskendatud, "is not straightforward"
• tõhusus - kui saab selgeks, siis ikka saab kasutada. Igatahes lihtsam ja mugavam, kui paberite täitmine ja postiga saatmine.
• meeldejäävus - kui kuu aega ei kasuta, siis läheb meelest ära ja tuleb jälle aega raisata, et vajalikku kohta üles leida
• vead - vigu on võimalik teha, kui selgitused on ebaselget. Endal puudub kogemus, kuidas võiks vigade parandamine käia, ilmselt tuleks helistada.
• rahulolu - peab varuma aega, kannatust ja palju harjutada, et asja selgeks saada. Arendamiseks on palju ruumi.

Nädal XI - arendus- ja ärimudelid

Arendusmudel

Arendusmudeli näite toon enda kogemusest.
Mitu aastat tagasi juhtus mul osaleda ühe tootmisettevõte tarkvara vahetamise protsessis. Tegu oli Microsoft Navisioniga mis pidi asendama ühe vanaaegse Rootsi päritoluga tarkvara.  Navision on ärihaldustarkvara, mis annab töövahendeid kogu ettevõte protsesside haldamiseks, kuid meie eesmärk oli võta kõigepealt kasutusele ainult selle finantsmooduli. 
Ülesandeks oli olemasoleva andmebaasi ületoomine ühest programmist teise, tarkvara seadistamine vastavalt ettevõte vajadustele ja selle kasutusele võtmine.
Projekti viis ellu Eesti tarkvara firma, kes selle programmi meile müüski. Ettevõte poolt projektijuhiks valiti mind.
Projekti viidi läbi kasutades waterfall mudeli, mis minule tol ajal vägagi sobis (see oli minu elu esimene projekt). IT partnerile oli seatud ranged piirangud aja ja rahaliste ressursside osas - vastavalt saadud eelkalkulatsioonile. 
Tarkvara firma poolt oli läbi viidud põhjalik analüüs, kaardistati kõike vajalike protsesse üle. Pandi kirja kõik meie vajadused ja soovid. Kui analüüs oli tehtud, tutvustati meile selle tulemused. Edasi tegeles meie IT partner tarkvara kavandamisega, millele järgnes arendus. Selle käigus saadeti meile tohutu palju täpsustavaid küsimusi. Kõige põnevam osa oli loomulikult testimine - selle osa testimisest, mida pidime tegema meie ise, kasutades test-andmebaasi. Kui testimisega oli lõpetatud anti meile tarkvara üle. Arendajad tegid suure mahulise koolituse meie ettevõte töötajatele ja koos programmiga andsid üle kasutusjuhendid. Koolitus ja juhendid olid meil tellitud eraldi ning need olid tõesti korralikud kvaliteetsed. Tarkvara firmaga sai sõlmitud hooldusleping, mille alusel nad tegid väikesed parandused, mis jäid nö kahe silma vahele programmi arendamise käigus. Alguses hoolduse osas suhtlemist oli palju, aga hiljem selle maht muutus väiksemaks ja lõpuks võeti ühendust ainult siis, kui tekkis vajadus programmi versiooni uuendada.
Kokkuvõtteks ütleks, et waterfalli kasutamine sobib hästi väiksete projektide läbi viimiseks, kus on võimalik kohe alguses paika panna kõik vajadused ja kus on ajaline raamistik ja eelarve fikseeritud. Samuti see on sobilik mudel kasutamiseks seal, kus projekti teine pool (nagu mina tol ajal olin) on algaja ja kogemuseta.

Ärimudel

Ärimudelitelt valisin Adobe Systems Inc.

Aastal 2013 firma võttis vastu otsuse muuta oma ärimudeli ja lõpetada karbitoote müüki. Nad läksid üle tellimuspõhisele teenusele. Tooteid ei saanud enam osta paketttoote, litsentsina ega soetada tarkvarale uuendusi. Uute toodete kasutajaõigusi sai tellida pilves asuva Creative Cloud'i kaudu. Esimene tagasiside, mis turult saadi oli küll negatiivne, kasutajad ei olnud pakutud uuendusega nõus ning paljud väljendasid soovi minna konkurentidele üle. Kuid üsna kiiresti Adobe kasutajad hakkasid arusaama nendest eelistest, mida selline teenus annab, nimelt tekkis võimalus saada ligipääsu ka muude Adobe lahenduste juurde ilma, et peaks nende eest eraldi maksma. Mugav ja paindlik. Tänu üleminekule uuele mudelile ettevõtte suurendas aastaga oma käive 22% võrra.  

Viited:

www.businessinsider.com/adobe-overhauled-its-business-model-2013-5

https://techcrunch.com/2015/12/12/adobes-record-revenue-proves-successful-business-transformation-is-possible/

Nädal X - Eric S. Raymond "Hacker - HOWTO"

Mina kindlasti ei ole häkker ja eesmärki saada häkkeriks mul ka ei ole. Kuid sellele vaatamata oli mul väga huvitav seda artikli lugeda.

Enne artikli lugemist häkker tähendaski minu jaoks kräkkerit ehk kuritegijat. Sellist stereotüüpi loovad nii ajakirjandus kui filmid. E. Raimondi artikkel seletab, et nii see ei ole -  kui esimese eesmärk on uusi asju luua või olemasolevaid arendada, siis teine vaid rikkub ja lõhub neid.
Avastuseks oli ka minu jaoks see, et tõeline häkker ei peida ennast kasutajanime taha, vaid see on iseloomulik samuti vaid kräkkeritele. Häkker on uhke enda nime üle ja tahab, et see seostatakse tema pärisnimega.

Samas häkkerliku suhtumise kirjeldus ei olnud väga üllatav. Iga inimene, kes pühendub oma töösse hingega hindab kõiki neid E. Raimondi nimetatuid asju: läheneb probleemidele entusiasmiga, arendab ennast rõõmuga, vihkab igavust, hindab vabadust ja mistahes kompetentsi.

Häkkeri põhioskuste osas leidsin enda jaoks kinnituse, et ühest programmeerimiskeele teadmisest ei piisa, vaid peab ikka mitu keelt oskama. Avastuseks oli, et VisualBasic ei ole alustamiseks sobiv keel - kahju, kuna minule tundus see palju lihtsam, kui Python ja tahtsin just VB'ga alustada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et häkker olla, peab olema midagi rohkem kui ülihea programmeerija. Häkker on eriline mõtte- ja eluviis, stiil ja väärtused.

P.S minu arust selle artikli lugemise ja sellele järgneva arutelu peaks tegema gümnaasiumi informaatika tundides kohustuslikuks - õpetab mis on hea, mis on halb ning aitaks mõnda hullu ideed vaos hoida.

Nädal IX - IT juhid

Henning Kagermann - SAP AG kaasasutaja, tegevdirektor ja juhatuse esimees (1998 - 2009a).
SAP (Systems, Applications & Products in Data Processing) on ERP süsteem, tarkvaralahendus, mida kasutatakse ettevõte ressursside planeerimiseks ja juhtimiseks, see ühendab endas raamatupidamist, kliendi haldust ja tootmisjuhtimist.
H. Kagermann, haridusest füüsik ja arvutiteadlane, vastutas SAP'i strateegilise arengu eest, globaalse kommunikatsiooni, intellektuaalomandi, siseauditi ja personali, just talentide osas, juhtimise eest. Tema juhtimise all kasvas ettevõte üheks suurimaks selles segmendis tegutsevaks ettevõtteks.
Et olla tulemuslik, vajab juht nutikat mõtlemist ja karmi käitumist. Mille poolest Kagermann erineb teistest, sellele küsimusele ta vastas ise oma intervjuus Business Week'ile (http://knowledge.wharton.upenn.edu/article/henning-kagermann-balancing-change-and-stability-in-the-evolution-of-saps-enterprise-software-platform/). Teda motiveerib pigem enda oma uudishimu ja soov teha midagi head oma klientide jaoks. Lugedes erinevaid artikleid Kagermanni kohta (neid ei olnud, kahjuks, palju), minul tekkis tunne, et tema on hea suhtleja, kes oskab nii veenvalt rääkida, kui tähelepanelikult kuulata (nii saabki pakkuda kliendile just sellist lahendust, nagu tema vajab). Kuigi pean tõdema, et on üsna raske koostada inimese kohta arvamust, kui ise ei ole temaga kunagi kokku puutunud. Juhi oskusi oskavad kõige paremini hinnata ikka tema alluvad.


Teine juht, kellest võiks siin mainida, on muidugi Steve Jobs. Tema kohta on palju kirjutatud. Ise olen lugenud tema elulooraamatu ja vaatasin Danny Boyle filmi (põhineb samal raamatul).
Jobs oli kindlasti arengumootori tüüpi, karm arengumootor. Ta oli väga sihikindel, teadis täpselt, mida tahab ja enamus juhtudel ei arvestanud teiste inimestega. Väga jäik.
Kas juht peab olema selline? Raske vastata, võib olla oleks ta "pehmem", ei saavutaks Apple kunagi sellist kõrget taset. Samas kindlasti on raske töötada sellise inimese alluvuses, mina vist ei saaks. Ma arvan, et Jobsi laadsete juhtidega saavad töötada ainult need inimesed, kes on väga pühendunud oma töösse, kes on väga entusiastlikud ja kes on teatud tasemel freakid (sõna hea mõttes).

Nädal VIII - IT profi iseloomustus

Minu silmis IT proff on selline inimene, kellel on alljärgnevad oskused ja omadused:

1. Spetsiifiline teadmine või oskus IT valdkonnast. Kui olla proff, siis mingis konkreetses asjas, seega inimesel peab olema mingi spetsialiseerumine, mitte nii, et teab igast asjast natukene ja mitte midagi põhjalikult.

2. IT inimene peab oskama leida rakenduse oma teadmistele - ei piisa teadmiste omamisest, vaid peab oskama neid ka rakendada.

3. Suhtlemisoskus - IT-mees peab oskama suhtlema teiste inimestega, nii oma tiimi kaaslastega, klientidega kui ettevõte teiste osakondade töötajatega. Ta peab oskama väljendama oma mõtteid, suutma teha oma ideed arusaadavamaks ka teistele.

4. Inglise keele oskus kõrgel tasemel. Kuna valdav osa netist leiduva informatsiooni on inglisekeelne, siis peab seda keelt oskama ikkagi kõrgel tasemel.

5. IT valdkonnas töötav inimene peab olema enese motiveeritud, peab olema pidevas otsingus, kuidas väljatöötatud protsesse efektiivsemaks muuta. Tähtis on, et ta teeb seda mitte sellepärast, et keegi hingab ta kuklasse, vaid tal on endalgi huvitav.

6. Oskus ja tahe õppida - pidev enesearendamine. IT maailm areneb väga kiiresti. Kõrge taseme spetsialist peab ajaga kaasas käima, olema muutuste ja trendidega kursis.

7. Selle ala spetsialistil peab olema ebastandartne mõtlemine. Et olla efektiivne ta peab oskama leidma lihtsamaid lahendusi keerulistele probleemidele/olukordadele. Tal peab olema oskus tegutseda väljaspool seotud raame.

Lisaks eeltoodule ta peab tundma äriprotsesse ja IT alaga seotud seadusandlust.

Tööandja seisukohalt peab IT proff olema ka usaldusväärne isik, kuna paratamatult on tal ligipääs kõige tundlikuma informatsioonile. Seega ta peab olem selline inimene, kes oskab oma suud kinni hoidma ja mitte kuritarvitama oma positsiooni.

Ma arvan, et selleks, et olla proff IT alal akadeemilise hariduse omamine on kasulik, kuid ei ole ilmtingimata nõutav. Vajalikud oskused ja teadmised võivad olla omandatud ka iseseisvalt ja tulenema praktikast ja kogemusest.

Nädal VII - Edasikandumisklausel (Copyleft) vabade litsentside juures

Copyleft litsents annab kõigile tarkvara koopia valdajatele õiguse seda tarkvara uurida, muuta ja levitada. Samas tarkvara koopia saajad ei tohi tuletatud loomingule muud litsentsi panna, vaid on kohustatud seda avaldama sama litsentsi all, mis oli lähteloomingul.
Copyleft litsentsid (AGPL, GNU GPL, GNU LGPL) olid väljatöötatud FSF (Free Software Foundation) poolt.

1. AGPL (Affero General Public License) - kõige nõudlikum vaba tarkvara litsents. Oli loodud, et kaitsta ka üle veebi kasutatavaid tarkvarasi, mida ei olnud võimalik teha GNU GPL litsentsi puhul. AGPL litsents nõuab lähtekoodi avalikustamist kasutajale, kes kasutab antud litsentsiga kaitstud tarkvara üle veebi. Tarkvara muudetud versioonide levitamine on lubatud, kuid tuleb üles märkida muudatuse sisu ja selle tegemise kuupäev.

2. GNU GPL (GNU General Public License) - tarkvara on lubatud kopeerida, levitada ja muuta nii kaua, kui märgitakse üles muudatusi ja muudatuste kuupäevi lähtekoodis.  Antud litsents nõuab kogu tuletatud koodi viimist sama litsentsi alla, millega oli kaitstud esialgne tarkvara. Erandiks on üle veebi kasutatav tarkvara, millele antud litsents ei laiene.

3. GNU LGPL (GNU Lesser General Public License) - antud litsents ei anna kasutajale vabadust kasutada tarkvara nii nagu ta tahab, vaid annab talle õiguse muuta need tarkvara komponente, mis on LGPL litsentseeritud. Tarkvara arendaja saab kasutada LGPL litsentseeritud tarkvara komponente oma tarkvaras ja ta ei pea avaldama enda poolt loodud komponentide lähtekoode, mis on kaetud Copyleft litsentsiga.

lisaks on veel:

4. GNU FDL (GNU Free Documentation License) - selle litsentsi põhimõtte seisneb selles, et vaba tarkvara peab tulema koos vaba dokumentatsiooni/manuaali/juhendiga. Kuid selle litsentsi kasutusala võib olla laiem ja ei piirdu ainult tarkvara kasutusjuhenditega, vaid seda saab kasutada ka muude dokumentide, instruktsioonide juures.

Viide:
http://www.fsf.org/licensing/
http://www.vikerkaar.ee/archives/12764
http://www.affero.org/oagf.html

Nädal V - Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Virginia Shea 10 reeglit

Reegel nr 9 - Ära kuritarvita oma võimu!

Siin on minu näide 9. reegli kohta, mis, kahjuks, ei ole üldsegi hea lõpuga.

Juhtus see mõned aastat tagasi, kui töötasin ühes suurema sorti ettevõttes. Kuna kontoritöötajatel olid distsipliiniga suured probleemid, otsustas firma juht viia sisse rangemaid reegleid (kaardilugejad, piiratud lõunaajad jne). Loomulikult ei meeldinud see paljudele, aga leidus kontoris kaks plikat, kes hakkasid juhi otsust, uut poliitikat jne arutama firma sisese e-maili vahendusel (nende töökohad asusid erinevates majades). Kes võis arvata, et keegi hakkab nende kirju lugema! Juhtus aga nii, et nende kirjavahetus jäi silma firma IT-spetsialistile (kas kogemata või oligi tal harjumuseks teisi kirju aeg-ajalt lugeda, seda ei tea). Seesama "spetsialist" rääkis nende kirjade sisust oma sõbrale, kes isegi ei töötanudki meie firmas. Kuidagi see jutt hakkas levima ja nagu kombeks on kasvas juurde igasuguste uute asjadega, mida tegelikult ei olnudki. Ühel hetkel jõudis see juhi kõrvadeni. Mis siis edasi juhtus, ei vaja pikalt kirjeldamist. 3 inimest jäid oma töökohtadest ilma, ka seesama IT-mees, kes neidude kirju luges. Juht otsustas, et tal ei ole sellist töötajat vaja, kes loeb teisi kirju ja lisaks ka räägib neist asjasse mitte puutuvatele inimestele. Mina igatpidi pooldan ettevõtte juhi IT-spetsialisti osas tehtud otsust. Ära kuritarvita oma võimu!

Muude reeglite osas mingit sellist head huvitavat näidet vist ei olegi. Ise olen pigem tagasihoidlik sotsvõrkude kasutaja. Kuigi FB konto on olemas, kasutan seda vähe, peamiselt oma kitsa sõpruskonnaga suhtlemiseks, seinale midagi ei riputa, pilte eriti ei jaga. Ei saa ka nendest inimestest aru, kes igat oma sammu avaldavad netis kas piltide või check-in'ide näol, millega, minu arust raiskavad ka teiste inimeste aega (reegel nr 4?). Mõned isegi solvavad, kui like ei pane.
FB messengeri kasutamisel suhtlen viisakalt ja püüan kirjutada grammatiliselt korrektselt. Pean tunnistama, et suheldes mõnede oma sõprade ja ka oma poega mind kurvastab (just kurvastab, mitte ärritab), kui kirjutatakse stiilis a la "mhm", "roftl", "btw" jne. Kui püüdsin oma seisukohta oma lapsele seletada, sain vastuseks , et olen vanamoodne ja ei saa asjast aru - tänapäeval nii räägitaksegi. Ma saan aru, et inimestel on kiire või lihtsalt ei viitsi, aga vahel tekkib selline tunne, et ühel hetkel saabub selline aeg, kui inimesed ei oskagi enam korrektselt kirjutada, ennast väljendada ja ka päris elus suhtlemisel ei saa enam kahte sõna kokku panna.
Seega toetan igatpidi reeglit nr 5 - Näe võrgus hea välja!

Rick Falkvinge ja Christian Engströmi "The case for copyright reform"

Minu arusaam sellest raamatust on selline, et probleem ei ole autorite autoriõigustes, vaid pigem korporatsioonides, kes panid autoriõigust reguleeriva seaduse enda kasuks töötama ja mitte progressi või kultuuri arenemise nimel vaid enda kasumiteenimise eesmärgil. Autorid näitavad, kuidas korporatsioonid oskuslikult viivad sisse nendele vajalikud meetmed, mis tegelikult rikkuvad inimeste põhiõigused ja lisaks sellele ka võivad osutuda takistuseks tehnoloogia arengule. Failide jagamist nõutakse piirata näiteks selleks, et peatada pornofilmide levikut. Ja see töötab, ühiskond usub ja nõustub. Samas inimesed ei anna endale aru, et failide jagamist on võimalik kontrollida ainult saades ligipääsu inimeste erakommunikatsioonile, mis on juba inimese privaatsuse rikkumine.
Oma raportis autorid tõmbavad paralleeli trükimasina leiutise aja ja interneti tuleku aja vahele, kus esimene ähvardas katoliku kiriku võimu kontrollida info levikut ja teine ähvardab suuri korporatsioone (meelelahutus, farmaatsia) raha teenimist. Nii katoliku kirik kui tänapäeva korporatsioonid lähtuvad ainuüksi oma huvidest ning neid ei huvita tegelikult inimkonna areng. Kui nad näevad, et võim libiseb nende käest ära, siis nad hakkavad selle eest võitlema rakendades kõike võimalike meetodeid (sunniviisiline WTO loomine, mida autor näitena toob).

Raamat pakub välja lahendusi, kuidas saaks reformida autoriõigusi reguleeriva seaduse nii, et korporatsioonide võimu saaks piirata.

1. Moraalsed (mittevaralised) õigused on muutumatud (Moral rights unchanged)
Igal inimesel/organisatsioonil on õigus nimetada ennast enda oma teose autoriks ja seda õigust ei saa temalt ära võta. Iga teise isiku alusetu katse nimetada ennast kellegi teise teose autoriks peab olema karistatav. Olen sellega täiesti päri ja ei saa vaielda.

2. Vaba mittekaubanduslik jagamine (Free non-commercial sharing)
Raamatu autorid pakkuvad vabastada mitte kommertseesmärkidel jagatava teose igasugusest tasust e võtta tasu ainult nendelt, kes kasutavad/levitavad autori teoseid raha teenimise eesmärgil. 
Arusaadav, kui mingi trükikoda soovib välja anda kellegi kirjutatu raamatu, siis peab ta selle eest autorile mingit tasu maksma. Aga kui vaadata sellele punktile teise nurga alt. Näiteks, kooliteater, soovib selle sama raamatu põhjal lavastada etendust, esineda sellega ja raha teenida, eesmärgiga osta klassile või koolile nt mingit tehnikat, et teha professionaalsemaid etendusi. Tekkib küsimus, kas ka sellisel juhul on tegemist kommertseesmärgiga? Raha ju teenitakse.

3. Autoriõigusele 20 aastat kommertsmonopooliat (20 years of commercial monopoly)
Pakutakse piirata autori kommertsõiguse kehtivust 20 aastaga alates avaldamisest. Arvestades seda kiirust, millega tehnoloogiat tänapäeval arenevad, arvan, et 20 aastat on isegi pikk periood. See võib osutuda takerduseks mõnele teisele loomingu arengule ja selle tulemusena võib kannatada ka ühiskond tervikuna (sõltub loomingust või teosest muidugi). Siin juures pean mainima, et korra mõtlesin ka, et kõik loomingud ja teoseid oleks vaja jagada erinevateks kategooriateks. Raamatu autorid ka sellest korra mainivad, kuid jõuavad järeldusele, et seda ei ole võimalik teha, kuna iga autori jaoks just tema valdkond on tema silmis tähtis. Kuigi mina arvan, et asjale peaks lähenema kogu ühiskonna tasemelt, nt. teadus ja tehnoloogias tehtud avastused, leiutised jms kuulub sellesse kategooriasse, kus pikema ajalise monopoolia võib tekitada stagnatsiooni kogu protsessi arengus ja sellest lähtuvalt ka piirangu aeg peab olema lühem. Ilukirjanduses, muusikas, kunstis võib periood ka pikem olla.
Praegu kehtiv piirang - 70 aastat peale autori surma- on minu arust üldse absurdne. Miks autori loomingu pealt peavad tulu teenima tema pärandajad? Kuidas  nemad asjasse puutuvad?

4. Autoriõiguse registreerimine 5 aasta jooksul (Registration after 5 years)
Ka selle perioodi, minu arvates, võiks lühendada. Miks just 5 aastat? Ühest aastast peaks piisav olema. Selle aja jooksul autor peaks aru saama, kas ta soovib oma loomingust kaubanduslikku kasu saada või mitte.
Samuti lühem periood tagaks avalike registrite andmete õigsust ja ajakohasust.

5. Vaba näidisevõtmine (Free sampling)
See on kahe otsaga asi. Ühelt poolt jah, miks mitte, kui filmi või ettenduse lavastaja soovib oma teoses kasutada teise inimese loodud muusikapala või luuletust, miks mitte, sellega ta teeb ju autorile reklaami (muidugi tingimusel, kui ta viitab autorile).
Samas kas peab alati luba küsima? Nii ja naa. Ühelt poolt olles autor, võib olla mina ei soovi, et teised kasutaksid minu loomingu enda eesmärkide saavutamiseks, eesmärkide, mida mina ei poolda (ei pea alati olema kommertseesmärk). Nii siis peab ikkagi autoril olema õigus oma leiutise vaba levikule piirang panna.

6. Digitaalsete õiguste haldamise keeld (A Ban on DRM)
DRM tehnoloogiad piiravad teoste isegi õigusliku kasutamist. Seega nendest peab kuidagi ümber minna või üldse neid keelata, mis on täiesti loogiline. Kui olen teose välja ostnud, siis see peab kuuluma minule ja peaksin saama sellega teha, mida tahan.

Küsimusele "Kuidas autorid saavad oma teoste eest makstud, kui need levivad tasuta?" raamatu autorid konkreetset vastust ei anna. Selle asemel pakuvad nemad igale ettevõtjatele ise ehitada üles sellist ärimudelit, mis garanteeriks õiglast tasu autorile ning viitavad näiteks sellele, et failide vaba levimise tulekuga autorite honoraarid hakkasid hoopis kasvama (inimesed ei osta enam nii palju CD plaate, vaid käivad rohkem kontsertidel). Toimub globaalne rahaliste ressurside ümberjaotamine, kui ennem peamiseks rahateenijaks olid korporatsioonid, siis nüüd raha hakkab liikuma rohkem autoritele, artistidele.
Lugedes antud raamatu lõpuni, saad aru, et probleem on tegelikult palju laiem, kui algselt paistab ja ei piirdu ainult autoriõiguse kaitsega. Autoriõiguse kaitse on siin pigem vari, mille taga peitub suurte korporatsioonide soov siduda piirangud teoste vaba levile ainu eesmärgiga, et teenida endale rohkem kasumeid.

Allikas:
http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf

Nädal IV - Challenges of The Global Information Society by Pekka Himanen

2004.a Pekka Himanen. Globaalse infoühiskonda väljakutsed

Arvustus

2004.aastal kirjutas dr. Pekka Himanen Soome Parlamendile ülevaade teemal, milliste väljakutsete ees seisis nüüdseks rohkem kui 10 aasta tagune infoühiskond.

Oma raportis pakus tema probleemide lahendamiseks välja ühe võimalusena mudeli, mis ühendaks infoühiskonda heaoluriigiga kokku. Ta määratles infoühiskonda kui loovat ühiskonda, mis põhineb koostoimel ja millest tekib sünergia. Tema arvamusel infoühiskonna jaoks on kõige olulisemad mitte niivõrd uued tehnoloogiad, vaid uus viis asjade tegemisel - innovaatilisus (“What is most important to the information society is not new technology but a new way of doing things”.)

Autori ülevaate toetub juba alguse saanud protsessidele ja trendidele. Ta toob välja infoühiskonda globaalse arengu 10 põhilist tendentsi, mis on selleks ajaks juba kõvasti hoogu saanud. Nende seas on suurenev rahvusvaheline võitlus maksusoodustuste pakkumisel, globaalne tööjaotus, vananev ühiskond, linnastumine jm.

Dr Himanen liigitab oma töös ühiskonda arengud geograafiliste piirkondade vahel ja toob välja kolm põhilist regiooni: Ameerika Ühendriigid, Aasia ja Euroopa. Need esindavad kolm mudelit erinevate arengustsenaariumitega. 

• Silicon Valley mudel (USA) - baseerub põhimõttel: jäta nõrgemaid taga. Kiiresti arenev tehnoloogia ja majandus, kuid see areng tuleb kõrge sotsiaalse hinnaga. Kallis haridus, ebaturvaline ühiskond, kõrge kuritegevuse tase.
• Singapuri mudel (Aasia) - põhineb soodustatud maksupoliitikal, mis peaks meelitama riiki rahvusvahelisi ettevõtteid. Kuid sellel mudelil on oma miinused - teised riigid samuti alandavad makse, nt Hiina ja India ning ettevõtted kolivad sinna. Selleks, et seda ei juhtuks peab riik pöörama rohkem tähelepanu infoühiskonda loovoskuse arendamisele, innavatsioonidele, andma vaba juurdepääsu teabele ja võimaldama mõttevabaduse.
• Infoühiskonna ja heaoluriigi kombinatsioon (Euroopa), mille korral tekib stagnatsiooni oht (“the dead hand of passivity”). Selle mudeli korral inimkond proovib säilitada kõik tööstusajastu heaoluriigi struktuure ja väljaarenenud sotsiaalsed kaitsed. Samas ühiskonnal ei ole piisavat arusaamist, et sotsiaalne riik on jätkusuutlik ainult siis, kui see tuleb ajaga kaasa ning viib läbi innovaatilisi reforme mitte ainult tehnoloogias ja majanduses vaid ka sotsiaalsfääris. Kui seda ei tehta, siis soodustusi ja toetusi sotsiaalsfääris tuleb vähendada, mis viib ka majanduse stagneerumiseni.
• Dr Himanen esitab ka 4. varianti, mille korral on heaoluriigi ja infoühiskonna kombineerimine võimalik. Selleks on vaja tagajärjedega tegeleva poliitika vahetada ennetava poliitika vastu - selle asemel, et tegeleda probleemide lahendamisega, tuleb õppima vaadata rohkem kui kaks sammu ette ja suunata ühiskonda õigele teele. Kõige paremini sellega saavad hakkama need, kes saavad aru, et reforme tuleb läbi viia rakendades innovatsiooni ja loovust.

Tulemuslikud reformid on aga võimalikud, kui poliitikud rakendavad väärtuspõhist juhtimist. Dr Himanen toob esile 10 väärtust, mis on põhitalad infoühiskonda ja heaoluriigi kombinatsiooni juures. Nende hulgas on:

• hoolivus, õiglus (caring) - tähendab, et kõik me töötame selle nimel, et kõigil oleksid võrdsed võimalused; igaüks vastutab ka teiste inimeste heaolu eest
• usaldus, kindlus (confidence) - hoolivuse ja õigluse puudumine tekitab hirmu õhkkonda
• ühiskondlikkus - avatus, kuuluvus, valmisolek kaasata teisi inimesi, et teha asju koos
• julgustus, mis seisneb teiste inimeste julgustamises katsetada, proovida teha uusi asju ning tunnustama neid saavutuste eest
• vabadus - sõnavabadus, privaatsuse kaitse, tolerantsus.
• ning veel loovus, julgus, tasakaal, tähenduslikkus.

Oma raportis toob dr Himanen esile sotsiaalse arengu põhikontseptsioonid, milleks on:

• innovaatiline majandus
• loov heaolu ühiskond
• inimkeskne areng
• globaalne e ülemaailmne kultuur

Kui soovime rakendada infoühiskonda ja heaoluriigi arengumudeli ja aktsepteerime ülaltoodud väärtusi, siis tuleb ka arvestada nende põhikontseptsioonidega.

Innovaatiline majandus - rahvusvahelise maksusoodustuse võistluse tihenemine ja ülemaailmse tööjõu jaotuse mõju sunnivad arenenud riike suurendama konkurentsivõimet, toetudes uuetele infotehnoloogilistele lahendustele. Innovaatilise majanduse viivad edasi IT sektor, kultuur ja heaolu. Maksupoliitika peab olema suunatud uute töökohtade loomisele, ettevõtluse arendamisele, mis võimaldab finantseerida heaoluühiskonda. Oluline on arusaada, et heaoluühiskonda finantseerimine peab tulema nende maksude arvelt, mida saadakse läbi lisa töökohtade loomise või töötasu suuruse kasvu, mitte läbi maksumäära tõstmise. Riiklik süsteem peab soodustama ja julgustama ühiskonda loovaks tegevuseks, mitte seda piirama.

Loov heaoluühiskond - globaalse konkurentsi tihenemise ja ühiskonda vananemise korral on tähtis reformida heaoluriiki. Reformi mõte seisneb selles, et anda kõigile inimestele võrdseid võimalusi nende potentsiaali realiseerimiseks. See sisaldab nt. igale inimesele tema võimetekohase hariduse tagamist. Heaoluriigi puhul kannab riigi valitsus vastutuse kõigile inimestele võrdsete võimaluste tagamise eest. Inimesed maksavad riigile makse ja selle vastu tahavad saada võrdseid võimalusi ja kaitse. Valitsus vastutab protsessi organiseerimise eest, kuid teostajaks võivad olla nii avaliksektor, kui eraettevõted ning MTÜ-d. Heaoluühiskonda säilitamiseks on vajalik innovatsioon ja loovus. Kõik protsessid ja pakutavad teenused tuleb reformida kasutades uusi tehnoloogiad ja muutes protsesside mudelid. Samuti tuleb reformida haridussüsteem, et see oleks kaasaegne, vastaks ühiskonna nõudmistele ja tuleks kaasa maailmas toimuvate muutustega.

Inimkeskne areng - uued lähenemised sotsiaalses, psühholoogilises, füüsilises ja kultuurses arengus. Sotsiaalne tasakaal on tähtis. Uuringud näitavad, kui inimesed on oma tööga rahul, tunnevad ennast tööl hästi, siis see avaldab positiivse mõju nende elule üldiselt.

Globaalne kultuur - ühiskonna vananemise protsess avaldab negatiivse mõju tööjõu kättesaadavusele. Selle probleemi aitab lahendada migratsioon. Ettevõted palgavad välistööjõudu, kui kohalikul tööturul ei leia kas piisavalt või vastava kvalifikatsiooniga töötajaid. Seoses sellega on vajalik poliitiline samm, mis vajab teatud vaprust ja julgust, et “avada uksi” võõrastele ja suurendada immigrantide arvu. Ühiskond aga peab olema suuteline võtma vastu globalisatsiooni tagajärge eelarvamusteta, ta peab muutma tolerantsemaks. Globaalne kultuur samuti tähendab rahvusvahelist haridust, vahetusvõimalust ülikoolide vahel.

Kogu dr Himaneni ülevaade baseerub vastastikuse printsiibil, mille korral kasu saavad mitte ainult arenenud riigid, nt odavama tööjõu sissetoomisel, vaid ka arengumaad, kust need migrandid tulevad. Eeldatakse, et varem või hiljem, need inimesed sõidavad tagasi kodumaale ja viivad sinna arenenud riigis saadud teadmisi ja tehnoloogiad. Nii saavad sellest kasu mõlemad pooled.

 

Lõpetuseks võib öelda, et dr Himaneni peamõte seisnes selles, et ühel hetkel ei piisa edasiliikumiseks enam ainult tehnoloogiate arendamisest, vaid ühiskond peab arendama enda sees loovust ja kreatiivsust, olla innovaatiline ja leidlik ning ainult sellega ta garanteerib endale jätkusuutliku arengu.

Kui palju on autori hinnangutest ja väljapakutust täppi läinud? Nüüd, 13 aastat hiljem, võib tõdeda, et üsnagi palju. Praegugi aktuualne populatsiooni vananemise teema, urbanism ja riikide võitlus maksudepoliitika osas. Üharohkem räägitakse lihtsate töökohtade kadumisest tehnoloogia arendamise tõttu ja sellest tulenevast tööde ümberjaotamisest. Aktuaalsed on ka kõik 10 ära toodud väärtust, mis lisavad elule tähendust ja mõtte. Mis mulle aga silma jäi on arutlused migratsiooni teemal - tänapäeval on see väga aktuaalne, kuigi tol ajal vaevalt autor võis ettenäha, et migratsioon ja "avatud uste poliitika" võib tekkida Euroopas nii suure kriisi.

Allikas:

https://www.eduskunta.fi/FI/tietoaeduskunnasta/julkaisut/Documents/tuvje_1+2004.pdf

Nädal III - Uue meedia komponendid

Arvutianimatsioon (Computer animation)

Vastavalt Wikipediale Uue Meedia komponentide koosseisu kuulub ka arvutianimatsioon.

Arvutianimatsioon on multika, filmi või klippi loomine arvutiprogrammi abil.
Vanasti multika või klippi tegemisel kasutati stopkaader-tehnikat, kus iga „pildistamise“ järele liigutati pildistatav objekt käsitsi ja pildistati uuesti ja nii mitmeid kordi järjest; saadud kaadrid monteeriti filmilindiks kokku, proetseeriti ekraanile ja lindi kiire kerimisel tekkis ekraanil illusioon objekti liikumisest.

Arvutianimatsioon on tegelikult stopkaader-tehnika järeltulija, mis kasutab arvutis loodud nii 2D kui 3D objekte. Liikumise illusiooni loomiseks kuvatakse arvutiekraanil pilt, mida korduvalt asendatakse uue sarnase pildiga ning asendamise käigus seda veidi nihutatakse, tavaliselt kiirusega 24, 25 või 30 kaadrit sekundis.

Protsess tundub palju lihtsam kui vana stopkaader tehnoloogia ning vajab vähem resursse. Isegi lasteajas lapsed juba suudavad väikeseid multikaid arvutis kokku vorpida.

Tänapäeva animaatorid kasutavad animatsiooni loomisel valdavalt 3D-graafikat, kuigi ka 2D on endiselt hästi levinud.

Arvutianimatsioone kasutatakse nii arvutiklippide, multifilmide, kui filmide tegemisel, ka arvutimängude loomisel. Nende kasutusala on lai ja ei piirdu multi- ja laiekraani filmidega, mida teevad professionaalsed animaatorid. Populaarsust koguvad ka website-id, mis võimaldavad igale amatöör-animaatorile üleslaadida enda tehtud filme. Arvutianimat üha rohkem kasutatakse ka reklaamides, e-kirjanduse animatsioonideks.

Tänapäeva animaatorite ees suure väljakutsena seisab ees ülesanne, kuidas luua sellist arvuti tegelast, mis oleks päris inimesele väga lähedane, kes näeks välja ja liiguks nagu „meie“. Seni tehtud katsed suurel või vähemal määral kukkusid läbi. Näidena võib tuua selliseid filme nagu „The Polar Express“ ja „A Christmas Carol“, kus peategelased olid päris inimestega üsna sarnased, kuid ikkagi mitte piisavalt realistlikud ning see tekitas auditooriumil negatiivse tunne, mis võõrastas nendest.

3D-graafika arendamisega muutub ka arvutianimatsioonide kvaliteet. Tulevikus, kui tehnoloogiad jõuavad nii kaugele, et arvutis loodud tegelast ei ole enam võimalik eristada päris inimesest, nt filminäitlejast, arvutianimatsioonist saab tõeline konkurent kinematograafiale. Pole saladus, et juba praegu noor põlvkond eelistab filme, kus on palju 3D-effekte ja kasutatud arvutianimatsiooni tehnoloogiat.

Kas on võimalik selline olukord, kui ühel hetkel filmistuudio jaoks on soodsam teha filmi, kasutades arvutianimatsiooni tehnoloogiat päris näitlejate asemel? 

Ka kinonäitleja tulevik on hägune.

Viide:

https://www.sciencedaily.com/terms/computer_animation.htm

http://animeeritudluule.weebly.com/animatsiooni-liigid.html

https://en.wikipedia.org/wiki/Computer_animation 

Nädal II - ARPAnetist Facebookiniː Interneti kujunemislugu

Interface Message Processor (IMP) 

Interface Message Processor on spetsialiseeritud mini-arvuti, mis oli ARPANET-i põhiliseks komponendiks. IMP on tänapäeva ruuteri eelkäija ja omab ruuteriga sarnast funktsionaalsust.

Esimene IMP

1967a arutasid ARPA peauurijad koos oma ala spetsialistidega võimalust, kuidas saaks omavahel ühendada erinevates kohtades paiknevaid arvuteid. Ideed olid erinevad, nende seas ka selline: "paigutada" mini-arvuti (IMP) arvuti-hostide ja võrgu vahele (mitte ei ühenda kõiki arvuteid omavahel otse); kirjutada selles võrgus olevate arvutide (hostid) jaoks spetsifikatsiooni (ehitada liidese) IMP'ga ühenduse loomiseks, mis tähendas üks liides iga arvuti jaoks. (Kui arvutid oleksid üksteisega otseses ühenduses, oleks vaja ehitada nii mitu liidest, kui mitmes OS'sis võrgus olevad arvutid opereerivad). Ühenduse protsess näeks sellisena: host-arvuti loob ühenduse IMP'ga ja saadab sellele teade, seejärel IMP edastab teade edasi teisele hostile (idee autor Wesley Clark). 

Esimese IMP esipaneel

 Leping sellise seade välja töötamiseks  ja ehitamiseks sõlmiti 1968a uuringu ja konsultatsiooni  firmaga Bolt Baranek and Newman (BBN). Aasta hiljem  esimene seade oli valmis. Selle nimeks pandi Interface  Message Processor ehk IMP. Esimesed katsetused tehti 4  arvutiga ja need olid edukad. Tegelikult tegemist oli routerite  esimese põlvkonnaga.

IMP tarkvara oli kirjutatud valdavalt PDP-1 arvutil (Programmed Data Processor-1). Oli loodud IMP kood, mis koosnes 6000-st sõnast. Kood oli kirjutatud, kasutades assemblerit. Esimene IMP oli ainult nö „sõnumikandja“, mis salvestas ja edastas infot. 

BBN kirjutas spetsifikatsiooni "BBN Report 1822", mis kirjeldas, kuidas võrgu sõlmpunkt (host) saab luua ühenduse IMP’ga. IMP tarkvara ja APRA võrgu kommunikatsiooni protokol oli kirjeldatud RFC1-s, millest sai alguse RFC dokumentide sari (Request for Comments). 

Andmete edastamiseks moodustas üks võrgusõlm (host) sõnumi, mis sisaldas võrgu teise hosti numbrilist aadressi (sarnane interneti IP-aadressiga) ja andmevälja ning edastas selle IMP-le. IMP saatis sõnumi edasi sihtkohta e sellele arvutile, mille aadress tuli koos sõnumiga. Sõnumi maht võis olla kuni 8159 Bit, kuid esimesed 96Bit olid reserveeritud päise jaoks. Kiirus 56 Kbit/sek. Kui sõnumi ei õnnestunud sihtkohta tarnida, siis saatis IMP „saatjale“ veateate, mis näitas, et saatmine ebaõnnestus.

IMP oli kasutusel kuni 1989aastani kui ARPANET lõpetas tegevuse.

Viide:

https://www.techopedia.com/definition/7692/interface-message-processor-imp

https://www.livinginternet.com/i/ii_imp.htm

https://www.livinginternet.com/i/ii_imp_walden.htm

http://computer.howstuffworks.com/arpanet.htm/printable

https://en.wikipedia.org/wiki/Interface_Message_Processor

Post Office Protocol - POP, POP2, POP3

Esimesed e-kirjad, sellisena nagu me neid tänapäeval teame, tekkisid 1970-te keskel. Algul kirjade edastamine ja vastuvõtmine oli võimalik ainult siis, kui mõlemad nii saatja kui saaja olid samaaegselt online režiimis ehk ühenduses. Hiljem arenes võimalus kirjade salvestamiseks e-posti serveritel. Neid oli võimalik saada kätte luues e-posti serveriga TCP/IP-ühenduse.
Kuigi arvuteid, millel oli TCP/IP ühendus oli vähe, tekkis arendajatel juba siis arusaam, et kirjade allalaadimine serveritest kasutaja arvutisse toob kaasa oma eeliseid. Eesmärk oli püstitatud ja see leidis lahenduse 1984 aastal standardi RFC 918 näol (https://www.rfc-editor.org/info/rfc918) Tegemist oli Post Office Protocol'i ehk POP' ehk Postkontoriprotokolli esimese versiooniga. Põhirõhk tehti lihtsusele, standard oli ainult 5 lehekülge pikk ja üliprimitiivne. Kirjadele ligipääsemiseks piisas kasutajatunnusest ja paroolist. Seejärel kasutaja laadis kogu mailiboxi sisu enda arvutisse ja kirjad serveril kustusid.
Vähem kui poole aasta pärast kirjutati juba uus standard POP2 (https://tools.ietf.org/html/rfc937), mis asendas esimese protokolli. See oli natukene laiem ja sisaldas rohkem käske ja vastuseid. Näiteks terve postkasti sisu allaladimise asemel POP2-ga oli võimalik lugeda ainult kindlaid kirju.
POP ja POP2 ei leidnud laia kasutust, kuna tol ajal väga vähestel oli internet ja seoses sellega ka vajadus offline e-posti kirjeldatava protokolli järele oli väga väike.
1988aastal sai valmis POP3, mis leidis juba laia kasutuse. Kuigi sellele protokollile kirjutati juurde mitmeid täiendusi, protokoll ise ei ole sellest ajast palju muutunud. See kasutab TCP/IP-ühenduse ja porti nr 110. Kirjade tuvastamiseks, kui neid just serveri pealt ei kustutata, koostatakse unikalsete identifikaatorite abil nimekirja UIDL. Igale kirjale omistatakse oma tunnuskood, ning serveriga ühendamisel võrreldakse serveril ja arvutis olevaid nimekirju nende tunnuskoodide järgi. Arvutisse laetakse ainult neid kirju, mida arvuti nimekirjas ei olnud.
Protokolli arendajad  jäid lihtsuse põhimõttele truud ning POP3 on endiselt lihtne kasutamises ja võimaldab kiiresti ja effektiivselt luua ühenduse e-posti serveriga ja viia kirjad üle oma arvutisse.
Kogu "seanss" toimub kolmes etapis:
1. Kasutaja identifitseerimine - kasutajanime ja parooli abil
2. Operatsioon ise - kasutaja saab info oma postikasti kohta, laadib kirjad oma arvutisse
3. Postkasti uuendamine - valitud kirjad kustuvad serveri pealt ja sellega seanss lõpeb.

Üheks alternatiiviks POP3 protokollile on IMAP protokoll, mis on palju keerulisem, aga millel on ka palju rohkem võimalusi, nt see võimaldab jälgida kirja staatuseid: kas loetud, lugemata, vastatud ja/või kustutatud. Üks põhilistest erinevustest POP3-st on see, et IMAP'i puhul kirjad ei kustu serverlt, vaid kasutaja arvutisse laetakse alla kirja koopia ja originaal jääb serverile.
Vaatamata sellele POP3 jääb tänani populaarseks just oma lihtsuse tõttu.


Viide:
http://www.tcpipguide.com/free/t_POPOverviewHistoryVersionsandStandards.htm
https://ru.wikipedia.org/wiki/POP3
https://en.wikipedia.org/wiki/Post_Office_Protocol

Nädal I - Noppeid ajaloost

Norton Commander (NC)

Norton Commander on omal ajal väga popp tarkvara failide haldamiseks arvutis. See kuulus orthodox failihaldurite gruppi, s.t. töötas tekstmenüü alusel.

NC esimese prototüübi disainis ja kirjutas John Socha, kui ta oli veel ülikooli tundeng. Programm kandis nimi VDOS (Visual DOS) ja oli kirjutatud kasutades C  ja assembleri programmeerimiskeeli.

Nortoni esimene versioon NC 1.0 ilmus 1986 aastal. Autoriks oli samuti John Socha, sel ajal töötas ta ühe-mehe firmas nimega Norton Computing (sellest tulenevalt ka programmi nimi), mis tegeles tarkvarade arendamisega.

Programm oli algselt loodud operatsioonisüsteemile MS DOS.

See koosnes kahest aknast, kus olid ära toodud failide nimekirjad. Igat akna oli võimalik seadistada nii, et see näitaks erinevat infot teises aknas sisalduvate failide kohta. Ekraani alumises osas oli äratoodud käskude nimekiri, mida võis avada vajutades CTRL ja ALT.

Programmi oli lihtne kasutada, liikuda sai vajutades klahve ja nende kombinatsioone. Tõsi küll neid kombinatsioone oli palju, aga pideva kasutamisega nad jäid kiiresti meelde.

Kõige edukam ja populaarsem oli versioon NC 3.0 ning see oli viimane versioon, mille arendas John Socha. See tuli turule 1989 aastal. Selle versiooniga tekis ka võimalus hiire kasutamiseks. Programm sisaldas sisseehitatud tekst-faili vaataja (avanes F3-ga) ja tekst-faili toimetajat (avanes F4-ga).

1990a Norton Company oli müüdud Symantec’ile $70mil eest (1986a asutamiskapital moodustas 30.000 dollarit ja 1 IBM arvuti). 

1995aastal Microsoft tuli turule oma Windows 95-ga. Kahjuks, Symantec ei suutnud aru saada turul toimuvast ja ei näinud tuleviku Nortoni jaoks. Nad keskendusid Windowsile. Nortoniga tegeleti suht vähe ja tänu sellele 3 aastaga kaotasid nad oma konkurentidele Nortoni turu suur osa. Paljud Norton Computingu arendajad, k.a. John Socha lahkusid. Peale NC’t Symantec lõpetas ka teisi DOS-i keskseid projekte, mis oli loomulikult ebaratsioonalne otsus, sest Norton ja sellele sarnased tooded omasid potentsiaalselt suurt väärtust eriti UNIXi turul.

Arendustööd jätkusid, aga nad ei olnud ammu enam nii edukad, kui oli versiooniga 3.0. Kokku oli välja lastud veel 10 versiooni, 1996 aastal tehti esimest versiooni Windowsi jaoks. Kaks viimast versiooni nägid ilma 1999 aastal, üks neist oli DOS’i ja teine Windowsi põhine.

Kokkuvõtes võib öelda, et programmi elu lõppes Symanteci management tiimi lühinägelikkuse tõttu.

Viited:

http://www.softpanorama.org/OFM/Paradigm/Ch03/norton_commander.shtml#nc5.5

https://ru.wikipedia.org/wiki/Norton_Commander

GE Hardiman – esimene eksoskeletoni prototüüp

1965 aastal General Electric alustas projekti nimega Hardiman (projektijuht Ralph Mosher), mille idee oli ehitada selline seade, mis võimendaks inimese füüsilist jõudu. 

Peatellijaks oli Ameerika sõjaarmee ja merevägi. Nad plaanisid seda kasutada lennukikandjatel sõjalennukite pommidega varustamiseks.

Inseneride ees oli püstitatud kõrge eesmärk: selle seadme operaator pidi olema võimeline tõstma raskuseid kaaluga kuni ca 680kg.

Esimeseks prototüübiks oli mehhaaniline käsi, mis suutis tõsta raskuseid kaaluga kuni 340 kg. Selle katsed toimusid 1969 ja olid edukad.

1970 aastate lõpus valmisid „jalad“ ja õlavöösüsteem. Kuid „jalad“ olid ebastabiilsed ja masin ei suutnud hoida tasakaalu ning liikuda ilma abita. See osutus peamiseks probleemiks.

Terviklikul masinal oli kaks jalga ja kaks kätt, kuid ainult üks neist oli liikuv, teine käsi oli staatiline. Hardiman kaalus peaaegu 2 korda rohkem, kui oli tema tõstevõime. Katsetuste ajal see keeras mitu korda ümber ja tegi kontrollimatu liigutusi. Ettevõte insenerid ei suutnud leida lahendust tasakaalu probleemile. Viimaseks takistuseks, armee esindajate silmis, oli vajadus 45kW võimsuse järele, mis oli vajalik masina opereerimiseks.

Projekt oli suletud 1971aastal. 

Aga see oli esimene samm eksoskeleton-tüüpi mobiilse robotite arengus.

Viited:
http://cyberneticzoo.com/man-amplifiers/1966-69-g-e-hardiman-i-ralph-mosher-american/
https://historyporn.d3.ru/proekt-hardiman-1960-487210/?sorting=rating
http://www.furfur.me/furfur/culture/culture/175815-ekzo
https://en.wikipedia.org/wiki/Hardiman