Rick Falkvinge ja Christian Engströmi "The case for copyright reform"

Minu arusaam sellest raamatust on selline, et probleem ei ole autorite autoriõigustes, vaid pigem korporatsioonides, kes panid autoriõigust reguleeriva seaduse enda kasuks töötama ja mitte progressi või kultuuri arenemise nimel vaid enda kasumiteenimise eesmärgil. Autorid näitavad, kuidas korporatsioonid oskuslikult viivad sisse nendele vajalikud meetmed, mis tegelikult rikkuvad inimeste põhiõigused ja lisaks sellele ka võivad osutuda takistuseks tehnoloogia arengule. Failide jagamist nõutakse piirata näiteks selleks, et peatada pornofilmide levikut. Ja see töötab, ühiskond usub ja nõustub. Samas inimesed ei anna endale aru, et failide jagamist on võimalik kontrollida ainult saades ligipääsu inimeste erakommunikatsioonile, mis on juba inimese privaatsuse rikkumine.
Oma raportis autorid tõmbavad paralleeli trükimasina leiutise aja ja interneti tuleku aja vahele, kus esimene ähvardas katoliku kiriku võimu kontrollida info levikut ja teine ähvardab suuri korporatsioone (meelelahutus, farmaatsia) raha teenimist. Nii katoliku kirik kui tänapäeva korporatsioonid lähtuvad ainuüksi oma huvidest ning neid ei huvita tegelikult inimkonna areng. Kui nad näevad, et võim libiseb nende käest ära, siis nad hakkavad selle eest võitlema rakendades kõike võimalike meetodeid (sunniviisiline WTO loomine, mida autor näitena toob).

Raamat pakub välja lahendusi, kuidas saaks reformida autoriõigusi reguleeriva seaduse nii, et korporatsioonide võimu saaks piirata.

1. Moraalsed (mittevaralised) õigused on muutumatud (Moral rights unchanged)
Igal inimesel/organisatsioonil on õigus nimetada ennast enda oma teose autoriks ja seda õigust ei saa temalt ära võta. Iga teise isiku alusetu katse nimetada ennast kellegi teise teose autoriks peab olema karistatav. Olen sellega täiesti päri ja ei saa vaielda.

2. Vaba mittekaubanduslik jagamine (Free non-commercial sharing)
Raamatu autorid pakkuvad vabastada mitte kommertseesmärkidel jagatava teose igasugusest tasust e võtta tasu ainult nendelt, kes kasutavad/levitavad autori teoseid raha teenimise eesmärgil. 
Arusaadav, kui mingi trükikoda soovib välja anda kellegi kirjutatu raamatu, siis peab ta selle eest autorile mingit tasu maksma. Aga kui vaadata sellele punktile teise nurga alt. Näiteks, kooliteater, soovib selle sama raamatu põhjal lavastada etendust, esineda sellega ja raha teenida, eesmärgiga osta klassile või koolile nt mingit tehnikat, et teha professionaalsemaid etendusi. Tekkib küsimus, kas ka sellisel juhul on tegemist kommertseesmärgiga? Raha ju teenitakse.

3. Autoriõigusele 20 aastat kommertsmonopooliat (20 years of commercial monopoly)
Pakutakse piirata autori kommertsõiguse kehtivust 20 aastaga alates avaldamisest. Arvestades seda kiirust, millega tehnoloogiat tänapäeval arenevad, arvan, et 20 aastat on isegi pikk periood. See võib osutuda takerduseks mõnele teisele loomingu arengule ja selle tulemusena võib kannatada ka ühiskond tervikuna (sõltub loomingust või teosest muidugi). Siin juures pean mainima, et korra mõtlesin ka, et kõik loomingud ja teoseid oleks vaja jagada erinevateks kategooriateks. Raamatu autorid ka sellest korra mainivad, kuid jõuavad järeldusele, et seda ei ole võimalik teha, kuna iga autori jaoks just tema valdkond on tema silmis tähtis. Kuigi mina arvan, et asjale peaks lähenema kogu ühiskonna tasemelt, nt. teadus ja tehnoloogias tehtud avastused, leiutised jms kuulub sellesse kategooriasse, kus pikema ajalise monopoolia võib tekitada stagnatsiooni kogu protsessi arengus ja sellest lähtuvalt ka piirangu aeg peab olema lühem. Ilukirjanduses, muusikas, kunstis võib periood ka pikem olla.
Praegu kehtiv piirang - 70 aastat peale autori surma- on minu arust üldse absurdne. Miks autori loomingu pealt peavad tulu teenima tema pärandajad? Kuidas  nemad asjasse puutuvad?

4. Autoriõiguse registreerimine 5 aasta jooksul (Registration after 5 years)
Ka selle perioodi, minu arvates, võiks lühendada. Miks just 5 aastat? Ühest aastast peaks piisav olema. Selle aja jooksul autor peaks aru saama, kas ta soovib oma loomingust kaubanduslikku kasu saada või mitte.
Samuti lühem periood tagaks avalike registrite andmete õigsust ja ajakohasust.

5. Vaba näidisevõtmine (Free sampling)
See on kahe otsaga asi. Ühelt poolt jah, miks mitte, kui filmi või ettenduse lavastaja soovib oma teoses kasutada teise inimese loodud muusikapala või luuletust, miks mitte, sellega ta teeb ju autorile reklaami (muidugi tingimusel, kui ta viitab autorile).
Samas kas peab alati luba küsima? Nii ja naa. Ühelt poolt olles autor, võib olla mina ei soovi, et teised kasutaksid minu loomingu enda eesmärkide saavutamiseks, eesmärkide, mida mina ei poolda (ei pea alati olema kommertseesmärk). Nii siis peab ikkagi autoril olema õigus oma leiutise vaba levikule piirang panna.

6. Digitaalsete õiguste haldamise keeld (A Ban on DRM)
DRM tehnoloogiad piiravad teoste isegi õigusliku kasutamist. Seega nendest peab kuidagi ümber minna või üldse neid keelata, mis on täiesti loogiline. Kui olen teose välja ostnud, siis see peab kuuluma minule ja peaksin saama sellega teha, mida tahan.

Küsimusele "Kuidas autorid saavad oma teoste eest makstud, kui need levivad tasuta?" raamatu autorid konkreetset vastust ei anna. Selle asemel pakuvad nemad igale ettevõtjatele ise ehitada üles sellist ärimudelit, mis garanteeriks õiglast tasu autorile ning viitavad näiteks sellele, et failide vaba levimise tulekuga autorite honoraarid hakkasid hoopis kasvama (inimesed ei osta enam nii palju CD plaate, vaid käivad rohkem kontsertidel). Toimub globaalne rahaliste ressurside ümberjaotamine, kui ennem peamiseks rahateenijaks olid korporatsioonid, siis nüüd raha hakkab liikuma rohkem autoritele, artistidele.
Lugedes antud raamatu lõpuni, saad aru, et probleem on tegelikult palju laiem, kui algselt paistab ja ei piirdu ainult autoriõiguse kaitsega. Autoriõiguse kaitse on siin pigem vari, mille taga peitub suurte korporatsioonide soov siduda piirangud teoste vaba levile ainu eesmärgiga, et teenida endale rohkem kasumeid.

Allikas:
http://falkvinge.net/wp-content/uploads/large/The%20Case%20For%20Copyright%20Reform%20(2012)%20Engstrom-Falkvinge.pdf